In-ear monitorid või lavamonitorid: kumba bänd vajab

Lavamonitor on kõlar, mis seisab muusiku ees põrandal ja on suunatud tema poole. Ta ei nõua muusikult midagi: astud lavale, kuuled ennast, mängid. Bänd kuuleb lisaks monitorile ka saali, publikut ja üksteist, mis paljude jaoks ongi live-tunne. Seadistus on kiire ja igaüks saab proovis öelda, et rohkem vokaali, vähem kitarri.

Hind selle eest on lavahelitugevus. Iga monitor on veel üks kõlar, mis mängib avatud mikrofonide suunas, ja mida valjemaks laval läheb, seda lähemale jõuab vilin. Lauljate monitorid sunnivad kitarristi oma võimendit valjemaks keerama, see omakorda sunnib monitore valjemaks, ja saalis on tulemuseks mudane heli, mida helitehnik ei saa enam mikserist parandada.

In-ear monitoriga kuuleb muusik miksi otse kõrvaklappidest, mida toidab saatja ja vööl kantav vastuvõtja. Lava jääb vaikseks, mikrofonidesse jõuab ainult see, mis peab, ja saalis saab tehnik heli puhtalt kontrolli alla. Stereo miks võimaldab pillid ruumis laiali paigutada, nii et kõik ei kuhju kõrvas ühte punkti. Lauljale on see hääle hoidmise mõttes kõige tervislikum variant, sest ta ei pea end enam üle monitoride karjuma.

Kohustused on aga olemas. Kõrvaklapid isoleerivad välismaailma, mistõttu publiku reaktsioon kaob ära; selle vastu pannakse lavale paar ambient-mikrofoni või jätab muusik ühe klapi lõdvalt. Iga muusik vajab oma kanalit ja oma saatjat või vähemalt oma vastuvõtjat, ning keegi peab neid mikse proovis tegema. Ja patareid: vastuvõtja tühja patareiga tähendab, et muusik ei kuule mitte midagi.

Wedge'idega saab hakkama vähemaga: tihti jagavad kaks lauljat sama miksi ja trummar saab oma. Kolm-neli monitorimiksi on tavaline bändi vajadus ja see on ka põhjus, miks analoogmikser siin kitsaks jääb, sest igale miksile on vaja eraldi aux-väljundit. In-ear puhul tahab iga muusik oma miksi, sest kõrvas ei saa kompromissi teha. Viieliikmeline bänd tähendab viit stereo miksi ja seda teeb mugavalt ainult digimikser; Soundcraft Ui24R laseb igal muusikul oma miksi telefonist ise reguleerida, mis säästab proovis palju aega.

In-ear monitoride komplekt neljale muusikule on kokku pandud nii, et see töötaks ilma lisadeta. Igale muusikule on Shure PSM900 stereo süsteem, mis koosneb P9T saatjast ja P9RA+ vastuvõtjast, ja Shure SE215CL kõrvaklapid. Neli saatjat ühendatakse Shure PA421B antennikombaineri kaudu ühte Shure HA-8091 suundantenni, nii et laval ei ole nelja antenni üksteist segamas, vaid üks antenn, mis on suunatud muusikute poole.

Komplektiga on vaja mikserit, millel on vähemalt neli vaba stereo väljundit, ja inimest, kes miksid teeb. Kui bändil on oma kohandatud kõrvaklapid, kasutage neid, SE215CL on universaalne variant, mis sobib enamikule.

Kui bänd ei ole in-ear'idega kunagi mänginud, ei ole kontserdipäev õige aeg alustada; harjumine võtab mitu proovi. Kui esinejaid on palju ja nad vahetuvad kiiresti (tantsuõhtu kolme bändiga, pidu, kus laulavad külalised), on wedge kiirem ja robustsem. Kui laval on ainult akustiline duo või üks kõneleja, on üks monitor täiesti piisav.

Meie bändikomplektis kuni 200 inimesele on lavamonitorideks kaks JBL PRX812 aktiivkõlarit, mis töötavad küljele kallutatuna wedge'ina ja vajavad ainult signaali- ja voolukaablit. Kontserdikomplektis on neli JBL VTX M22 passiivset lavamonitori koos Crown I-Tech 4×3500HD võimendiga, mis annab iga monitori eraldi kanalisse. Väiksem JBL VTX M20 on sama pere madalam variant, kui lava on kitsas.

Praktikas on tavaline segalahendus: lauljad ja klahvpillimängija in-ear'idega, trummar ja bassist wedge'iga või trummar in-ear'iga ja ülejäänud wedge'idega. See töötab hästi, kui tehnik arvestab, et laval on ikkagi lahtine kõlar, mis jõuab lauljate mikrofonidesse. Öelge meile tellides, kes mida kasutab, siis paneme komplekti kokku nii, et väljundeid ja kanaleid jätkub.